Vana-Assüüria periood ( XX-XVI). Vana-Hati riik (XVIII-XVI). Mitanni riik



Download 33.96 Kb.
Date conversion18.04.2016
Size33.96 Kb.
Vana-Assüüria periood ( XX-XVI). Vana-Hati riik (XVIII-XVI). Mitanni riik (XVI-XIV.

Assüüria – riik Tigrise keskjooksu ja ida poolsete lisajõgede alal. III a-nde lõpuks olid Assüüria arvatavad algasukad subarealased akadlaste mõjul semiidistunud, valitsevaks sai akadi keel. Assüüria riik võrsus ala vanimast keskusest – Assuri linnriigist. II a-nde alguses, Vana-Assüüria ajajärgul, oli Assur iseseisev linnriik, Väike-Aasia ja Lõuna-M-a kaubavahetuse sõlmpunkt, tal oli Väike-Aasias kolooniaid. Vana-Assüüria ajajärgu Assüüria esimese õitsengu periood oli tuntud valitseja Šamšiadad I ajal (XIX-XVIII). Pärast Šamšiadad I surma riik lagunes, Assüüria langes Babüloonia sõltuvusse (XVIII-XVI) ja allus XVI-XV sajanditel Mitanni ülemvõimule. Alles XIV-XII s-tel õnnestus Assüüria kuningatel Assurballit I-l, Adadnirari I-l, Salmanassari I-l ja Tukulti-Ninurta I- l riiki uuesti kindlustada. Hästi relvastatud alalise sõjaväe abil alistati naaberrahvad, sealhulgas mitannilased ja babüloonlased (teine õitseaeg). XIII sajandi lõpust XII s. lõpudeni – Assüüria ajutine langus, ja pärast, Tiglatpilesari I ajal – uus õitseng (kolmas). Aga XI-st sajandist tungisid Assüüriasse aramealased, millega lõppes Kesk-Assüüria ajajärk.

Hati riik ehk Hetiitide riik. Hatid ehk protohetiidid, Väike-Aasia keskosa, hilisema Hetiidi riigi ala vanimad teada olevad asukad. Sulasid II a-nde esimestel sajanditel hetiitidega, ühte sisserännanud indoeuroopa hõimudega. Hatid mõjutasid tugevasti hetiitide usundit, kultuuri ja ühiskonnakorraldust. Hati keel säilis hetiitide kultuskeelena. Hetiitide keskus oli Kizilirmaki (Halyse) keskjooksust idapool asuv Hati riik (hilisem nimi Kapadookia). III a-nde lõpus või II a-nde alguses rändasid sinna indoeuroopa hõimud ja segunesid põliselanike – hattide ehk protohetiitidega. Valitsevaks sai sisserändajate keel (heti, hiti ehk neši keel —Anatooloia keelte hulka kuuluv keel), kuid rahva ja hiljem riigi nimi võeti hattidelt. Nimetus „hetiidid” on Piibli vahendusel juurdunud teaduslikus kirjanduses. Hati ala väikeriikide ühendamine algas Kuššara valitseja Anitta ajal (XVIII-XVII), kes vallutas Neša (Kaneš) ja Hattuša (Hattusa, hiljem Bogazköy); tema järglasi: tema neljas järglane Labarna (Tabarna? ~1680-1650), kes rajas Vana Riigi (~1680-1450), mille pealinnaks sai Hattušili (Hattusili, Labarna poeg) I ajal (~1650-1620) Hattuša linn (Hattusa). Muršili I (ehk Mursili, Hattusili pojapoeg) jõudis sõjakäikudel Babüloni (1530). Uue riigi ajal (XIV-XIII) valitsesid hetiidid suurt osa Väike-Aasiat, Mitannit; nende territoorium: jõest Araks (Kaukaasias) kirdes ja Lõuna-Palestiinani lõunas, jõest Halys (Kõzõl-Irmak) loodes ja Babülooniani idas. Umbes aastast 1190 peale lõppevad hetiitide allikad. See oli just sel ajal, mil Väike-Aasiat ja Egiptust ründasid mererahvad. Selle kallaletungi tulemusena purustati ühendatud Hati riik, tema killud aga kiratsesid väikeste riiklike moodustistena Väike-Aasia kaguosas ja Põhja-Süürias pooliseseisvatena edasi kuni VIII sajandini.

Hati riik on Hattuša kuningale alluvate väikeriikide ühendus. Peamised majandusalad olid karjakasvatus (hobusekasvatus!), metallurgia (hõbe, vask, raud) ja vahenduskaubandus. Kultuuris (kiilkirjas, religioonis, mütoloogias, kirjanduses) ilmneb hurri (hurriitide) ja babüloonia-assüüria mõju. Hetiitidel oli suur tähtsus idapoolsete rahvaste kultuuri vahendajana.



Mitanni riik. Mitanni rajasid XVI s-l hurrilased, säilinud isikunimede järgi peetakse võimalikuks valitsejasoo indoiraani päritolu. Mitanni kuningad: Šuttarna, Tušratta II, Artadama. Mitanni pealinn — Vaššukanni (asukoht teadmata). Siit suunasid mitannilased oma väed Assuri ja Süüria linnade vastu. Mitanni allutas ajuti Põhja-Süüria ja Assüüria. Mitannilaste kätte langesid isegi linnad Niinive ja Assur; mõned piirkonnad teisel pool Tigrist, nagu Arrapha (Assurist paremale) ning gutilaste ja lulubude suguharud, sõltusid täielikult Mitannist. Pärast kokkupõrkeid egiptlastega (Thutmosis III retked) loovutas Mitanni Süüria ala ning sõlmis Egiptusega sõbralikud suhted (kuningas Tušratta kirjavahetus Amenhotep III ja Amenhotep IV). Mitanni alistus XIV sajandi keskpaiku Hetiidi kuninga Suppiluliuma I (Šupiluliuma) ülemvõimule. XIII sajandil purustasid Mitanni assüürlased. Mitanni ajaloo peaallikateks on Tel-el-Amarna ja Bogazköy arhiivide dokumendid ja Assüüria annaalid, millides Mitanni ajalugu kujutatakse üksikute kuningate, õukonnaintriigide ja vallutuste ajaloona.

Vana-Assüüria ajajärk (XX-XVI).

Assüüria ühiskond kujunes maa-alal, mis asetses Babülooniast põhja poole, Tigrise jõe keskjooksul, kus juba väga muistsel ajal rajati Assuri linn (Aššur mainitakse III. a-nde keskpaiku). Assuri linnvaldkonna algelanikeks olid subartulased ehk subarealased – rahvas, kes rääkis hurri keelt. Assuri vanima aja valitsejad kandsid ilmselt mittesemiitlikke nimesid, nagu Ušpia või Kikia. Orus asetsev maaharimiseks kõlbliku väikese territooriumiga linn oli tähtis eeskätt kaubanduslikult, sest ta varustas Lõuna-Mesopotaamiat vajalike tehniliste toorainetega. Lõuna-Mesopotaamia linnad hakkasid arvatavasti kaua enne Akkadi dünastiat sinna rajama kolooniaid, et saada oma kätte tema olemasoluks nii vajalikke tooraineid. Sel teel hakkas Assur pikkamööda semitiseeruma. Assurisse asus elama arvatavasti peale Akkadi ja Sumeri-Akkadi kuningriikide ning Babüloonia semiidi asunikkude ka teistest kohtadest pärinevaid semiite: peamiselt läänest: “amurru” ehk amoriidid. Toetudes Assurile, hakkasid need semiidid hiljem asustama ka mägiseid ja metsaseid piirkondi Tigrise keskjooksust ida pool. Püüdes laiendada kaubandust Babülooniaga, hakkas Assur asutama kolooniaid ida-poolse Väike-Aasia lõuna- ja keskossa, Kapadookiasse, ja rajas siin asulaid, mis pidid varustama Assurit materjalidega, mida omas Väike-Aasia. Assuri ja Babüloonia jaoks oli Väike-Aasia kõige hinnalisemaks produktiks hõbe, mida siin leidus suurel hulgal. Tauruse mägesid nimetasid babüloonlased “Hõbedamägedeks”. Kuid Kapadookia polnud rikas mitte ainult hõbeda poolest: seal leidus külluses ka teisi metalle – vaske, seatina ja tina. Väike-Aasias oli ka puu, kivi, nahk, vill. Nende toorainete vastu vedasid assüüria kaupmehed suurel hulgal sisse riiet. Tõsi küll, isegi see riie valmistati osalt Kapadookia steppide lambakarjade villast. Assur rajas rea oma kolooniaid Kapadookiasse ja isegi Armeeniasse. Assüürlased ei elanud iseseisvalt, vaid poetusid kohalike elanike külakestesse, moodustades nende piirides iseseisvaid kogukondi, kes olid kõige tihedamalt seotud oma metropoliga. Ühe niisuguse Assuri linna koloonia haldusarhiivist on säilinud väga palju dokumente. See koloonia asetses suure Kaneše asula (variandid – Kanes, hett., või Kaniš, akk., veel: Kültepe, praegusest Kaiserist 20 km, kaart N 5) vahetus naabruses. Kültepe või Kaneše tahvlikesed on Assüüria vanima ajaloo tundmaõppimisel põhiallikaks. Nende tahvlikeste andmeil oli Assüüria ühiskond III a-nde lõpul ja II a-nde algusel orjanduslik ühiskond. Kapadookia tahvlikesed mainivad orje, kes tegid rasket füüsilist tööd, kuid abistasid oma peremehi ka kaubanduslike asjade ajamisel, kusjuures nad muidugi polnud nende täisvolilised esindajad; sest seda võisid olla ainult vabad assüürlased. Võõraid orje palgati teatavaks ajaks. Orjade kõrval palgati ka vabu. Orje värvati arvatavasti mitte-assüürlaste seast. Assuris saadi orje Subartumaa põhirahvastiku hulgast (hurritidest?), kolooniates aga kohaliku Hati elanikkonna seast (hetiitidest). Vaba elanikkond jagunes “suurteks” ja “väikesteks”. “Suurte” ja “väikeste koosolek otsustas kolooniates tähtsaimad asjad, kuid “sadama maja” ametnik (miks “sadama” – varsti seletan), “kirjutaja”, võis koosoleku kokku kutsuda ainult “suurte inimeste” loal. “Väikesed” ei võtnud osa kohtuarutusest ja neil polnud õigust ilma “suurte inimeste” vahenduseta koloonia valitsejatelt aru pärida. “Suured inimesed” seisid nende kompaniide eesotsas, millesse olid organiseeritud kaupmehed.

Vana-Assüüria riiki nimetati “allum Assur”, mis tähendab “Assuri linn/ Assuri kogukond”, kuni XVI sajandini. Assuri linna nimetatakse Kültepe tahvlikestes peaaegu alati lihtsalt linnaks. Äri- ja kaubandussuhted “linna” ja põhja kolooniate vahel olid nii intensiivsed, et nende vahel toimus alatine läbikäimine. Assuri linnanõukogu korraldused olid kohustuslikud ka kolooniaile. Linnal ja kolooniail olid vastastikused esindajad. Kolooniaid nimetati sadamaks (“karum”), sest et kaubanduskvartalid olid keskendatud asulate jõeäärsesse ossa. Igal koloonial oli oma “sadamamaja”, mis vastas “linnamajale” Assuris. Siia oli koondatud kaubandus-ja kohtuasjade otsustamine, siin hoiti raha – kulda ja hõbedat – ning siia keskendus vasekaubandus. Assuri linn suhtles teiste linnadega tavaliselt Kaneše koloonia vahendusel.

Assuri eesotsas seisid “limmu”, “ukullum” ja “iššakum”(viimane – samuti nagu Sumeri riikide eesotsas ensi). Kapadookia tahvlikesed lasevad oletada, et iššakum ei täitnud valitseja või kohtuniku ülesandeid. Selle jaoks oli Assuris “ukullum”(valitseja ja kohtunik) – sest valitsemine kuulus Assuris linnamaja-nimelisele vanematenõukogule, kes ühtlasi juhtis kaubanduslikke asju, täitis kohtufunktsioone, määras “ukullimi” ja “limmu” (~ riigikassa laekur, rahandusminister) ning haldas kolooniaid. Kaugest Kapadookiast pöördusid kolooniad mitte Assuri linna iššakumi, vaid vanematenõukogu poole. St. et Assüüria ühiskond loob algul riigistruktuuri, milles etendavad suurt osa vanemad. See kord säilib võrdlemisi kaua, kuid hiljem tugevneb algavate sõjaretkede tagajärjel väepealikkuninga osa. Assuri iššakumi põhifunktsiooniks oli rahu ajal ülempreestri kohustuste täitmine (+ templite ehitamine), sõja ajal aga ülemväejuhataja kohustused. Aja jooksul omandab iššakumi võim kuningavõimu iseloomu. Assuri linna sidusid oma kolooniatega mitte ainult ärisuhted: neid sidus samuti ühine kiri, usund, kalender ja väga iseloomulik dateerimisviis. Vastupidiselt Sumeri, Akkadi ja babüloni kuningriikidele, dateeriti Assuri linnas aastaid mitte iššakumi valitsemisaastate järgi, vaid eriliste ametnike – limmude – järgi, kes iga aasta vahetusid.

Assüüria kaubandust pidurdas kahekümnenda sajandi alguses rahvusvaheline olukord: Mari linnriigi tõus segas läänes, Hati riigi tekkimine segas loodes (Väike-Aasia sellega oli suletud!), amoriitide sissetungimine läänest ja loodest Me-sse läks peamiselt läbi Assüüria. Mari sai amoriitide pealinnaks, Larsas tekkis amoriitide kuningriik (nn. Isini-Larsa periood). Segaduste ajal (XIX-XVIII), mil Babüloni haldusala lõi lahku Isini riigist, püüdis Assuri iššakum Ilušuma teha endast sõltuvaks Lõuna-Mesopotaamiat. Kindlustanud ja laiendanud oma linna, sekkus ta Lõuna-Mesopotaamia toimuvasse võitlusesse ja andis Sumeri tähtsamatele linnadele ja valdkondadele ida pool Tigrist “vabaduse”, so. Assuri privileegid. + esimesed retked läände. Assüüria ala ühendas esimesena amoriidi päritolu Šamšiadad I (XIX-XVIII); see oli pisut enne Hammurapit; ta vallutas kogu Põhja-M-a, alistas osa Kapadookiast ja jõudis välja Vahemere rannikule, st et ta rajas riigi, mis ulatus Iraani mägedest Süüriani. Mari linna määras ta kuningaks ühe oma poegadest. Assur jälle kaupleb Läänega, sõlmib rahu Babüloni ja Ešnunnaga. Aga see ei kestnud kaua. Varsti pärast Šamšiadad I surma kaotas Assüüria oma vallutused: Hammurapi alistas Assüüria. Assüüria jõud olid selleks liiga piiratud, et hoida alluvuses säärast suurt territooriumi. Hiljem, kui lõppes I Babüloonia dünastia (XVI sajandil), siis noor Mitanni riik isoleeris Assuri Väike-Aasiast ja alistas osa Assüüriast (Assuri ja Niinive linnad).



Mitanni riik (XVI-XIII). (Vt. kaart N 5).

Mitanni ajaloo vanem periood on alles vähe uuritud. Me tunneme ainult mõningaid kuninganimesid, mis kerkivad esile ühenduses nende vallutustega, mille tagajärjel riigi piir laienes läänes Karkemišini Eufratil ja idas Tigriseni. Mitanni riik tekkis Eufrati jõe keskjooksust põhjapool Balih’i (Belih) ja Khabur’i (Kabur) jõgede orus II aastatuhande algul. Sel piirkonnal on soodne asend, sest siin lõikuvad teed, mis viivad Lõuna Mesopotaamiast Liibanoni mägedesse ja Foiniikia linnadesse, Tauruse mägedesse ja Väike-Aasia kaguossa. Teiselt poolt ühendas see piirkond Assuri linna Tigrise keskjooksul tema kaubakolooniatega Kapadookias ja Vahemere rannikuga. Mitanni riigi maa-ala oli ulatuselt Assuri valdkonnast suurem ja seepärast oli selle ühendamine raskem. Peale selle oli siin ka elanikkond äärmiselt kirev, sest see piirkond asetses ümberkaudsete maade mõju keskuses (tsentrumis) ja maastikureljeef killustas ta isoleeritud osadeks. Kõik need asjaolud raskendasid Lääne-Mesopotaamia maa-ala ühendamist üheks riigiks. Ja veel üks asjaolu: Mitanni elanikkond ei olnud homogeenne: tema koosseisu kuulusid mitmesugused suguharud, kes elasid juba iidsest ajast Põhja-Süürias ja Ülem-Mesopotaamias. Põhja-Mesopotaamia algelanikeks olid subartulaste suguharud. III a-l ilmuvad siia rändlevate amoriitide suguharud, kes muutuvad paikseks. Lõppude lõpuks haarab võimu üks subartulaste suguharudest hurriidid, kes alistavad endile teised subartu suguharud ja ka amoriidid. Teadlased arvavad, et II a-t algul liitusid hurrudega mõned indoeuroopa suguharud (või isegi India suguharude killud). On võimalik, et hurriidi keeles (hurru või hurriidi keel on paleoeuroaasia keel, aga sanskrit ja teised Indoeuroopa keeled on nostraatilised keeled), mida mitannilased kõnelesid, jäid püsima India päritolu sõnad. See avaldub valitseva dünastia kuninganimedes (näiteks, Tušratta, Artadama jne.), mõnedes hobusekasvatuse terminites. Nii, näiteks tuntud „Traktaadis hobusekasvatusest”, mille on koostanud Kikkuli (ta teenis Hati kuninga juures), on terminoloogia täiesti indiapärane. Mitanni elanikkonna etniline kirevus suureneb veelgi, kui Põhja-Süürias ja Lääne-Mesopotaamias ilmuvad aramea suguharud, kes rändlesid neis piirkondades ja muutusid aegamööda paikseiks.

On võimalik, et Mitanni riigi tekkimine, mis lõikas Assuri ära Väike-Aasiast, põhjustas ka Assüüria kaubanduse languse. Esmakordselt kuuleme me Mitannist ühenduses Hati kuninga Muršiliši (Mursili) sõjaretkega Babüloni (1595), mille puhul mitannilased röövivad hetiitidelt kojuteel nende Babülonist kokkuriisutud saagi. Mitanni õitsengu aeg – XVI-XV sajandid: mitannilased vallutasid Assuri, Niinive; nende mõju levib Väike-Aasia territooriumil, Süürias, Foiniikias, isegi Palestiinas. Nad olid tugevamad kui hetiidid. Suur ja noor Mitanni riik oli esimene ja peamine Egiptuse vaenlane. XVI sajandil teostas Egiptuse vaarao Thutmosis I oma suure sõjakäigu Aasiasse ja jõudis Mitanni riigi piirideni Eufratil. Siin püstitas ta oma steeli raidkirjaga, mis määras Egiptuste valduste põhjapiiri. See sõjakäik erutas tugevasti Mitannit, kes nägi Egiptuses tõsist vastast (vastupidi! Egiptus nägi Mitannis tõsist vastast...). Mitanni teiseks vastaseks oli Assüüria, kes püüdis endalt raputada Mitanni iket. Ühe sõjaretke ajal Assüüriasse XVI sajandi lõpul lõi Mitanni kuningas Šauššatar rängasti Assurit; linn vallutati ja mitannilased said suure saagi, selle hulgas kullast ja hõbedast ukse. Samuti alistati piirkonnad teisel pool Tigrise lisajõge Alam Zabi (kaart N 5). Läänes ulatus Mitanni võim Katnani Põhja-Süürias.

Sel ajal alustas Egiptuse vaarao Thutmosis III (XV) oma sõjakäike Palestiinasse, Foiniikiasse ja Süüriasse, kus talle Mitanni avaldas vastupanu. Thutmosis III annaalid jutustavad, et ta oma kolmekümnekolmandal valitsemisaastal, asudes Orontose piirkonnas (Orontos – jõgi Põhja-Süürias), tungis Mitanni riiki. Mitanni kuningas oli sunnitud põgenema Eufrati taha, kuid Egiptuse sõjaväed jätkasid tema jälitamist. Kaks aastat hiljem põrkas Thutmosis III Mitanniga uuesti kokku ja lõi teda raskesti. Kuid sellest hoolimata ei taha Mitanni leppida Egiptuse võimuga Süüria linnades! Alles oma kauakestnud valitsemise lõpul sai Thutmosis III Kadeši lahingus (N5, Kesk-Süürias) Orontose jõel muu saagi hulgas mitannilasilt, kes tulid Kadešile appi, kuni seitsesada vangi ja umbes viiskümmend hobust.



Nn. Karnaki annaalides egiptuse jumal Amon (Amon-Ra) kõneleb Thutmos III-le: “Andsin sulle võimu ja võidu kõigis mais. Su kuulsuse laotasin ma igale poole, hirmu sinu ees taeva nelja sambani... Köitsin sulle nuubialasi kümne-, aasialasi sajatuhandete kaupa, kõik sinu vaenlased masendasin su taldade alla... Maa allub sulle pikkuses ja laiuses, idas ja läänes... Mesopotaamias läksid sa piki-vett jõe suurel käänakul võidu ja jõuga. Lasksin neid kuulda su sõjakisa, ja nad peitusid koobastesse; võtsin eluihu nende sõõrmeist. Hirmu su vägevuse ees külvasin nende südame.... Tulin, ja sa vallutasid soode elanikud. Mitanni vabiseb hirmul. Osutasin su suurust neile krokodilli sarnasena, kes kabuhirmu sünnitaja vees, kellele kardetav läheneda”.

Aga pärast seda, kui egiptlased olid Mitannit korduvalt löönud, kujunesid nende vahel sõbralikud suhted. Egiptuse huvides oli omada Aasia proviintside põhjapiiril mitte vaenlast, vaid liitlast. Mitanni aga otsib Egiptuselt toetust Assüüria ja hetiitide (Hati riigi) vastu. Juba Thutmosis IV (XV-XIV) oli abiellus Šauššatari järglase Artatama tütrega ja Amenhotep III (XIV) hareemis oli kolm Mitanni kuningatütart. Amenhotep III abiellumisel ühega nendest valmistati skarabeus, milles märgiti, et tema saatjaskonda kuulus 317 õukondlast. Mitanni kuningas Tušratta palub ühtlasi Egiptuse kuningat saata talle kulda, mida Egiptuses näis olevat niisama palju nagu liiva. Ta on solvunud, et vaarao saadab talle mitte kullast, vaid puust valmistatud ülekullatud raidkujud. Mitannist Egiptusesse saadeti: kullast, hõbedast, pronksist ja isegi rauast (raud tol ajal oli haruldaseks metalliks) tooteid, vankreid hobustega, aroominõusid, lasuriidist juveliirtooteid jne. Kui Amenhotep III oma valitsemise lõpul haigestus (ta suri a. 1367/1372), saadab Tušratta talle Niinive jumalanna Ištari imettegeva kuju (Niinive – Assüüria linn – kuulus tol ajal Mitanni alla) ning kirjutab sel puhul: “Ma saadan tema sulle, ta on teele asunud. Juba minu isa päevil <Šuttarna II?> käis käskijanna sellel maal ja nii nagu teda siis austati, austagu nüüd ka minu vend teda kümne korda enam ning saatku ja andku tema rõõmuga tagasi”. Ühes lossiarhiivis (Tell-el-Amarna, Egiptuses) säilinud kirjades avalduvad selgesti sõbralikud suhted, mis olid kujunenud kahe suurriigi vahel. Nendest kirjadest saame teada, et Tušratta, toetudes liidule Egiptusega, otsustab hetiitide vastu avalikult välja astuda. Tol ajal oli Hati kuningaks kaval poliitik Šuppiuliuma. Oma kirjades Amenhotep III-le teatab Mitanni kuningas oma võitudest Šuppiuliuma üle. Tušratta valitsemisaeg oli Mitanni riigi suurima õitsengu ajaks. Assüüria alistati; Babüloonia oli liiga nõrk, et aktiivselt osa võtta Põhja-Mesopotaamia poliitikast ja jääb kõrvale; Egiptus on Mitanniga sõbralikes suhetes ja hetiidid on lüüa saanud. Tušratta võis alustada laialdast ehitusttegevust. Ta ehitas suurepärase, toredasti sisustatud lossi. Kuid see õitseng ei kestnud kaua. Oma valitsemisaja lõpul sai Tušratta hetiitide vägedelt lüüa. Samal ajal selgub, et Egiptuse vaarao oli sõbralikes suhetes mitte ainult Mitanniga, vaid ka Assüüriaga. Nähtavasti muutus Mitanni tugevnemine Egiptuse põhjaprovintsidele ohtlikuks. Tušratta võimu nõrgenemise tulemuseks oli paleepööre, milles üks Tušratta poegadest surmas oma isa. Bogazköy arhiivi dokumendid jutustavad, et sel ajal (XIV) tungisid assüürlased Mitanni riigi piiridesse: “Mitannimaa on täielikud hukkunud, assüürlased ja alšelased jaotasid ta omavahel”. . Mitanni oli sunnitud Assüüriale tagasi andma assüürlaste poolt röövitud saagi (juba XVI sajandil Šauššatari poolt röövitud), selle hulgas ka kullast ja hõbedast ukse. Neis paleesegadustes oleks peaaegu hukkunud Tušratta poeg, trooni seaduslik pärija Šattivasa (või Mattivasa), kuid jõudis siiski õigel ajal põgeneda Šupiluliuma juurde varju. Viimane kasutas Mitanni õukonna segadusi ja samuti omavahelist võitlust Mitanni ülikkonnas, kes osalt orienteerus Assüüriale, osalt hetiitidele. Vastav tekst Bogazköyst teatab sel puhul, kuidas Šuppiluliuma “võttis Šattivasa (Mattivasa?), kuningas Tušratta poja käest kinni ja viis ta troonile. Et ei hukkuks Mitanni, suur maa, elustas suur kuningas ta oma tütre pärast. Võttis Šattivasa käest kinni ja andis talle minu tütre naiseks”. Omades seega territooriumi, mis oli Assüüria, Hati riigi ja Egiptuse tüliobjektiks, muutus Mitanni täielikult sõltuvaks Hetiitidest. Assüüria vabanes Mitanni võimust ja laiendas oma maa-ala. Hetiidid laiendasid Šuppiluliuma ajal oma piirid Eufratini ja avaldasid otset survet Süüria amoriidi linnadele, kiskudes neid ära Egiptuse võimu alt.

Sellest ajast peale algab Mitanni peatamatu langus ja ta püsib ainult Hati riigist sõltuva riigina. XIV lõpul-XIII s. algusel püüdis Mitanni kuningas Šattuara I alustada rünnakut Assüüria vastu, kuid sai lüüa ja sattus vangi. Ka teisel, tema poja poolt üritatud katsel ei olnud edu. Ta lootis hetiitide abile, kuid need ei andnud seda. Assüürlased vallutasid Mitanni riigi Vaššukkani ja terve rea teisi linnu kuni Karkemišini Eufratil (N 5). Osa elanikkonnast pandi raskeile ehitustöödele ja ahelaisse needitud kuningas kogu oma perekonnaga viidi ära Assurisse. Viimase katse vabastada Mitannit Assüüria ikkest tegi XIII s. 70-tes aastates Šattuara II, keda toetas Hati riigi kuningas Hattusili III, egiptuse vaarao Ramses II kaasaeglane. Kuid Assüüria kuningas Salmanassar I lõi Šattuara II põgenema. Nagu jutustavad assüüria tekstid, langes sel puhul vangi ligikaudu viisteist tuhat hetiiti, aramealast ja mitannilast. (Šattuara II Mitanni sõjavägi koosnes juba suurelt osalt hetiitidest). Pärast seda assüürlastelt saadud lööki ei suutnud Mitanni enam toibuda. Mitanni kui iseseisev riik kaob ja laguneb mitmeks väikeriigiks, kes allusid enamikus Assüüria võimule. Kaubanduslik tähtsus, mida oli omanud Mitanni, läks üle Assüüriale.


The database is protected by copyright ©essaydocs.org 2016
send message

    Main page